Jakob Jalajas

Jakob Jalajas (19. november 1869 Vana-Suislepa, Tarvastu kihelkond – 31. detsember 1957 Göteborg) oli eesti vaimulik. (See English translation, Husband to Herta Jalajas (born Holtz)

Haridustee

Aastal 1872 asusid tema vanemad ümber Tartumaale Võnnu kihelkonda Terikeste külla. Koolis käis Jakob Jalajas kaks talve Võnnu kihelkonnakoolis ja pool talve Tarvastu kihelkonnakoolis. Aastatel 1884–1886 õppis ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja 1886–1889 Tartu Aleksandri kroonugümnaasiumis, kus sooritas detsembris 1889 lõpueksamid. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta 1890–1894. Prooviaastal oli ta Mustjala Anna koguduses August Eberhardi juures. Õpetajaks ordineeris ta Tallinna Toomkirikus 26. oktoobril 1897 kindralsuperintendent Hörschelmann.

Tööaastad, eelkõige Narvas

Töötas aastatel 1897–1900 abiõpetajana praost Woldemar Friedrich Kentmanni juures, kust siirdus 1. jaanuaril 1900 Narva Aleksandri koguduse abiõpetajaks õpetaja Richard Julius von Pauckeri juurde. Aastal 1903 valiti ta Narva-Jõesuu Niguliste koguduse õpetajaks (nime poolest küll Vaivara koguduse abiõpetaja, kuid muidu täiesti iseseisev). Nimelt oli Vene riigi seaduste järgi uute luteriusu koguduste asutamine keelatud; kui olude sunnil seda tehti, pidi see sündima abikoguduse nime all. Sama abikoguduse nime kandis tollal ka Narva Aleksandri kogudus, kuigi ta oli liikmete arvult kaks korda suurem, kui emakogudus. Jakob Jalajase algatusel ehitati kahekorruseline puust koolimaja eesti lastele, kes siiamaani pidid vene koolis käima. Pärast Richard Julius von Pauckeri surma aastal 1910 valiti ta Vaivara kiriku konvendi poolt Narva Aleksandri koguduse õpetajaks. Koguduse liikmeid elas Narvas ja Peipsi tagustes külades Luga linnani. Samuti tuli õpetajal kokku puutuda enamlastega. Kuna koguduse liikmed olid seotud Kreenholmi Manufaktuuriga ja tihti töötasid mõlemad vanemad (ja lapsed jäid nõrga järelevalve alla, mis mitmesuguseid ekstsesse esile kutsus), õpetaja Richard Julius von Pauckeri algatusel väikelaste hoiumaja "Saron" asutatud, kuhu vanemad lapsi, sel ajal, kui nad tööl olid, rahuliku südamega jätta võisid. Samuti oli õpetaja Jalajas seotud vaestehoolekandega. Ja et põhitöö ei kannataks, kutsus ta 1. jaanuaril 1912 ametisse koguduseõe Wilhelmine Westholmi, kes tegeles haigetega, organiseeris nende põetamist; samuti tegeles hüljatud ja hooletusse jäetud lastega, keda sageli tuli üles otsida, et neile pühapäevakoolis lugemist, kirjutamist, katekismust ja piiblilugu õpetada, lisaks aitas ta õpetajal leerilapsi ette valmistada. Vaestehoolekandetöö paremaks tegemiseks asutati 20. veebruaril 1920 Narva Aleksandri koguduse Vaestehoolekande Selts, mis põhikirja järgi küll kogudusega ühendusse jäi, aga millel kui registreeritud seltsil oma täiskogu ja juhatus ja seetõttu ka suurem vabadus oli tegutsemiseks. Selle esimeseks esimeheks oli koguduse õpetaja, kes peagi ülekoormatuse tõttu sest ametist loobus. Tema asemele valiti härra Schuwalow, kelle ametiajal seltsi tegevuses suuri edusamme oli märgata. Tema kõrval oli üks agaramaid tegelasi proua Lemnits, kes emalikult hoolealuste eest palju hoolitses. Raskemaks muutus olukord, kui sõjaga koos rake taud levis, mis palju ohvreid nõudis (45 matust pühapäeval), ja kui enamlaste mürsud Joaoru linnaosa varemeteks muutsid; 230 maja hulgas ka Aleksandri kogudusemaja. Kaks tabamust sai kirik ja sama palju ka kogudusemaja. Õpetajal tuli otsustada, kas suudab sõjakoledustes paigale jäänud väike kogudus üles ehitada uut kogudusemaja, parandada kuulidest purustatud ja lõhutud kirikut ja õpetaja elumaja. Õpetaja otsustas vähendada oma palka 20 kroonini kuus (kuna ta oli ka gümnaasiumis õpetaja, võis ta seda lubada). Selle tulemuseks olid kõik hooned aastaks 1927 korras. Õpetajal aitasid töökoormust kergendada ka prooviaasta kandidaadid üks esimesi oli Nathan Aunverdt, hilisem Vastseliina Katariina koguduse õpetaja, teistest olgu nimetatud Theodor Hirschhausen, Elmar Tõldsepp, Oskar Pastik, Adolf Horn, Einar Kiviste ja pärastine Pühajõe koguduse õpetaja Aleksander Eller. Aastal 1920 valiti Jalajas Narva-Alutaguse praostkonna praostiks. Aastal 1940 jäi ta emerituuri.

Vahepala: umbes pool aastat Siberis

Aastal 1915 küüditati mitmed luteri vaimulikud Siberisse, nende hulgas ka Jakob Jalajas. Venelaste umbusaldus tõusis meeletu piirini septembris 1915, mil sakslased Riiani jõudsid. Väeliini läheduse pärast kehtima pandud erakorralise valvsuse põhjal võis kindralkuberner sisuliselt oma äranägemise järgi maalt välja saata. Liiati, kui paljud valekaebuste abil oma isiklikke arveid õiendasid ja tihti oli süüdistatava ainus süü, et ei olnud vene rahvusest. Kõik lüüasaamised väeliinil aeti muulaste süüks. Üheks väljasaatmise näiliseks põhjuseks oli paganate misjoni heaks toimepandavate korjanduste keelust üleastumine. "Püha" Venemaa isevalitsejad olid muidu väga agarad usukommete täitjad ja õigeusu kiriku austajad olid, söandasid luterlikele vaimulikele juba enne esimest maailmasõda Vene riigi piires elavate paganate (lamaiitide, ostjakkide, kirgiiside, tunguuside jt) seas ära keelata misjonitööd. Aastal 1915 keelati luterlikule kirikule misjonitöö tegemine ka väljaspool Venemaa piire ära. Kui sõjaeelse keeluga taheti riigikirikut kaitsta, siis välismisjoni keeluga langes seegi põhjus ära. Jäi järele ainus põhjus: kartus, et misjoni heaks kogutud summad Leipzigi kaudu vaenlaste kätte lähevad. Misjoni heaks annetatud summad olid tegelikult väga väikesed. Sõna "misjon" tähendab vene keeles peale misjoni veel saatkonda ja nupukad vene ametnikud seletasid nii: need muulased saadavad misjoniannetused Leipzigi saatkonna kaudu otse riigivaenlastele, kellega sõjajalal oleme. See, et Leipzigis mingit saatkonda ei olnud, ei omanud tähendust. Keeld oli olemas ja sellega lõpp. Tekib küsimus, miks tehti misjonitööd Leipzigi, mitte Soome Misjoniseltsi kaudu? Nimelt töötas Leipzigis kuulus misjoni ülikool, kust ka eestlased (näiteks märtermisjonär Evald Oviir, Leonhard Blumer), Soome Misjoniseltsiga aga häid kontakte luua polnud õnnestunud (kasvandike nõrga iseloomu tõttu). Jalajase väljasaatmise peainitsiaatoriks oli Kreenholmi pristav (politseiohvitser) Samsonov. Jalajas saadeti Narvast välja 15. septembril 1915. Ta sõitis Narvast Peterburi ja sealt omakorda Siberisse, Irkutskisse. Koos Jalajasega olid rongis kindralsuperintendent Daniel Burchard Lemm, Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Carl Immanuel Philipp Hesse, Reigi Jeesuse koguduse õpetaja Richard Georg von Hirschhausen, Kadrina Katariina koguduse õpetaja Johannes Eberhard, Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Joosep Liiv ja Koeru Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Adolf Georg Haller. Irkutskis meenutas ainult peatänav Euroopat, kuna kõrvaltänavad olid Aasia. Irkutski kuberner, keegi eestlane Ingan kartis vene šovinistide ähvardusi ja hoidis väljasaadetutest eemale, tahtes neid Irkutskist 170 versta kaugusele Mansõrka asulasse saata. Sellest kitsikusest päästis neid Irkutski luterlik vaimulik ja Jalajase koolivend Voldemar Sibul, kes oli tuttav kindralkuberner Knjazeviga. Knjazev suhtus neisse väga hästi, käristades Ingani käskkirja lõhki ja andis neile Sibula nõuande järele asukohaks Ussolje, suurema vene küla Angara jõe ääres, 50 versta Irkutskist lääne poole. Ussoljes oli palju soola ja isegi üks venelaste soolavabrik, kuid sellele vaatamata valitses Irkutskis soolapuudus. Kaks väljasaadetud inseneri tahtsid seda vabrikut rentida, kuid tõsivenelaste uhkus lükkas pakkumise tagasi ja soolapuudus kestis edasi. Aastal 1915 oli juba ka Siberis laostumise märke tunda. Nii tehti seal mobiliseeritud noorsõdurite harjutusi püsside asemel keppidega. Räägiti avalikult, et võimumehed olevat suured summad ära raisanud ja tsaari lähemast sugulasest, kellestki suurvürstist, et ta laevastikule määratud summad armukese peale kulutanud. Samuti valitses kõikjal altkäemaks. Väga palju oli asumisel kurjategijaid. Küsides, miks ta asumisele saadeti, kõlas vastus: "Ma kõditasin oma naist." Selgus, et ta oli oma naise surnuks pussitanud. Peale sõiduhobuste muude loomade eest ei hoolitsetud: lehmad, sead, koerad uitasid talvel omapead sügavas lumes, näljastena. Liha turul oli väga lahja, piima müüdi jääks külmunud ratta viisil, kartuleid küünra kaupa. Väljasaadetud olid Siberis vabad, algul tuli korra nädalas politseile näidata, hiljem polnud sedagi vaja. Vabalt võis liikuda 25 versta kauguseni. Elada ja sõita tuli täiesti omal kulul. Kuigi kroonu poolt oli 20 kopikat elatisraha määratud, rändas see raha kõrvale. Möödus pool aastat, kui Jalajase abikaasa kolme alaealise lapsega talle järele sõitis. Kuna abikaasa vene keelt täiesti valdas, käis ta kõik ministrid ja kõrged ametnikud läbi. Lõpuks pöördus advokaat Hans Erjapea poole ja see kirjutas palvekirja. Abikaasa andis kõik paberid riigiduuma saadikule dr. Ramotile. Ramot andis asjad käiku ja soovitas naisel kevadel mehele järgi sõita. Jalajase pabereid (nüüd juba Riigiduuma kantselei pitsatiga) hakati hoolega läbi vaatama ja saadeti Irkutski kubernerile, milles kästi Jalajas viivitamatult oma endisse elukohta saata. Jalajas oli esimene väljasaadetu, kes sai loa kodumaale tagasi pöörduda. Teised said selle hiljemalt aasta pärast. 1. mail 1916 oli Jalajas perega juba Peterburis ja varsti pärast seda ka Narvas.

Emerituuris ja paguluses

Aastal 1940 jäi Jakob Jalajas emerituuri. Siis asus ta elama Nõmme alevisse. Kuna ta oli veel töövõimeline, saatis EELK Konsistoorium (kui Nõukogude okupatsioon oli lõppenud) teda vikaarina teenima Harju-Madise kogudust, kus ta töötas aastatel 1942–1944 (kuni Rootsi siirdumiseni). Kuna Jakob Jalajase naisel oli natuke rootsi verd, siis oli lootust ametlikult Rootsi saada. Nimelt tegi abikaasa mitmeid külaskäike nii rootsi koguduse kirikuametisse, kui ka koguduse õpetaja Hjalmar Pöhli poole (kes oli üks Jalajase sõpradest). Igatahes sai Jalajase pere ametliku loa kui "rootsi päritoluga isikud" Eestist lahkuda. Ametlik luba küll oli, aga ei olnud kohta laevas. Esimene kord Paldiski lähedalt ei õnnestunud "Juhani" peale saada (vaatamata sakslastele altkäemaksuna antud kuldrahadele), teise korra ajal Haapsalust, "rannarootslaste pealinnast" õnnestus Rootsi saada. See oli "Juhani" kaheksas ja eelviimane reis. 1. septembril 1944 jõudis Jakob Jalajase pere (Jakob Jalajas ise, abikaasa Herta Jalajas, tütar Renata Poom ja tütrepoeg Jaak Poom) Stockholmi lähedale Lidingö saarele. Algas elu põgenikelaagris. Põgenikelaagris ühines 1945. aasta alguses seltskonnaga ka väimees Paul Poom (kes oli Rootsi jõudnud üle Soome). Põgenikelaagris elati sügiseni 1945. Kuna tütar ja väimees said varasuvel Göteborgis tööd, siis pere ühines 20. augustil 1945. Göteborgis käis Jalajas igal pühapäeval kirikus, mõnikord pühade ajal palus praost Ots tal jutlustada. Aastal 1954 ostsid tütar ja väimees maja. Seal oli Jalajasel omaette tuba, kus ta enamasti luges piiblit või võrdles erinevaid piiblitõlkeid. Hiljem muretseti talle klaver, et ta oma silmi ei pingutaks. Kuigi nägemine oli tal halb, oli tervis hea, jõulu teisel pühal aastal 1957 arutas ta tütrepojaga usuküsimusi. Öösel tabas teda ajuinsult. Ta viidi haiglasse, kus ta 31. detsembril suri. Tema matused toimusid eestipäraselt Göteborgi St. Pauli kirikus, matusetalitajaks praost Martin Ots. Jakob Jalajas maeti Göteborgi Östra Kyrkogårdenile (Ida-surnuaiale). Hiljem maeti sinna veel ta abikaasa, tütar ja väimees.